Hetk talvisest õhtupoolikust - mõnus, mis! Kitsejuust, iseloomuga Merlot ja häid raamatuid lugemiseks. Kitseraamatuid Antsu kooliraamatukogust. Ja sügavkülmas on veel mõni tükk kitseliha, enne pühi ostetud ja jahedas nädalake laagerdunud, viimase värvi ja lõhna piirini... Küll oli maitsev meie vana-aasta õhtu sikupraad sellest kitsepoolikust! Kirjutan selleks, et julgustada kõiki proovima - meie jaoks suhteliselt avastamata kodukitselihal (nagu lambalihalgi) pole häirivat kõrvalmaitset, mida seal vahel kardetakse olevat. Jah, sellel on oma maitse, aga see ongi tema võlu.

Järgisime targemate nõu ja lasime laagerdunud liha enne valmistamist läbi külmuda, pidi maitsele kasuks tulema. Aga seda soovitatakse ainult sikulihale, kits on niigi täiuslik. Igatahes oli imemaitsev, õrn, vürtsikas, mahlane. Olin seni kitseliha valmistanud nagu lambaliha (sool-pipar, tüümian, vahel karri, vahel rosmariin, küüslauku pole raatsinud viimasel ajal pannagi, sest selle tagant ei leia enam liha enda aroome), nüüd tahtsin midagi erilist. Tegin kapiukse lahti ja vaatasin, mis silma hakkab. Kindla peale mineku, kokkumiksitud lambamaitseaine, jätsin kohe kõrvale. Tirisin hoopis teiste asjade tagant välja kaks kurvalt konutavat tegelast - purgi maapähklivõiga ja kotikese hiina maitseainet, sellist kergelt piparkoogimaitselist ja üllatavate maitsekihtidega. Segasin neist pasta, soola panin, aga pipart seekord üldse mitte. Ja määrisin lihale (olen viimasel ajal loobunud kuivade maitseainete lihale siputamisest ja seganud need ikka pastaks - tomatipastaga, hapukoorega, õliga või majoneesiga ühtlaseks massiks hõõrudes, mõnikord törts sinepit lisaks). Tagantjärele kahtlustan küll, et veiniklaas käes köögikappides kolistades ja ühe silmaga internetist eesti uustaastaprogrammi jälgides lisasin midagi veel, aga pühad on selle mu peast viinud ja midagi peab ju iga gurmaani enda avastada jääma.

Niisiis - kitseliha on suurepärane ja kitsejuust samamoodi.

Kui Ants esimest korda kõva kitsejuustu koju tõi - ta käib oma õpingute raames farmides karjatervise visiitidel ja saab kohapealt juustu osta - tegin kõik aknad lahti ja ähvardasin ta koos oma surnud ja vihma käes vedelenud koera lõhnaga juustutükkidega tänavale visata. Olin seni ainult mahedat toorjuustu ja nooremapoolset meeldiva lõhnaga juustu saanud ja ei osanud midagi nii AROMAATSET oodata. Aga siis tapsin oma tühjad eelarvamused ja maitsesin. Suhu paiskuv maitsete pillerkaar võtab algul sõnatuks. Sellest peale olen vana kitsejuustu andunud austaja. Juustu vanust arvutatakse kuudes, vahel ka aastates ja igal farmil on oma maitsevalik. Hind on siin Saksamaal sama, mis Eestis, aga kitsi ja kitsejuustu valmistajaid on kordades rohkem - suur maa ja tugevad traditsioonid, mis muud. Erinevaid tõugusid on hulganisti ja järjest rohkem loomi elab hobikarjades. Kui üle saada kõhedusest kitsede kõikevõitva intelligentsi ees ja rohkem kitsesaadusi läbi proovida - küllap neid Eestimaalegi järjest rohkem tuleb. Seniks lähen lõikan endale uue viilaka kitsejuustu.

Liilia

Bad Münderis

Hava on meie pere suurim kitsejuustufänn. Siin vaatab ta parajasti Springe loomapargis kääbuskodukitsi.