Koorikuilm

Tänu vahepeal olnud sulale on lumele tekkinud mõnus koorik - kannab koeri, kannab ka lapsi (kohati) ja kui suusk alla siduda, siis kannab ennastki. Mõnes kohas on koorik nii kõva, et ka suusakepi teravik ei taha läbi minna. Ja kooriku peale on sadanud just paras kiht pehmet lund, et suusatamise ekstra mõnusaks teha. Saigi eile ennast kõigist töödest pooleks päevaks vabastatud ja natukesegi kooriku rõõme nauditud. Kahjuks (ehk ka õnneks) ei olnud mu hommikusel pikemal ringil taas fotokat kaasas aga kes karula maastikke, metsasid ja lumme mattunud koprauputusi ette kujutavad, need võivad aimata milline see kõik võib välja näha ükel kargel talvehommikul päikese tõusus. Isegi metsloomad polnud jõudnud lumele omi jälgi teha ja vaikus oli otsata. No oli ikka ilus küll. panen siia ühe pildi kah aga see on tegelikult juba paar talve tagasi tehtud...Aga kui koju jõudsin, siis mobiliseerisin lapsed ja läksime koos suusatama. Seekord oli ka aparaat kaasas ja saab lisada ka päevakohase pildi.Ja üle tee olev senini teadaolevalt nimetu mäeke sai endale nimeks Muhinamägi. Et nagu muhe ja tuhin-muhin ja muhe tuhin. nüüd saiab aga lund hoogsasti juurde - eks näis mis see suusaoludele tähendab.

mats