Jaa, Prantsusmaa oli ilus ja soe! Rõõmurahvas on nüüd tagasi oma Bad Münderis ja ülejäänud ulbivad praegu praamiga kusagil Läänemerel, nina kodu poole. Või kes sellest hoolib seal kapteni baaris, kuhupoole nina on... Le Suur Tõld loksub trümmis kaasa ja keegi on seal sees. Aga kõigest järgemööda, sest seiklusi oli mitme pensionipõlveaegse kruiisi jagu.
Lõuna-Prantsusmaal on kõik ilus - inimesed, loomad, maastik, keel. Eriti ilus oli muidugi Lioneli meriinokari, ühtlane, heas toitumuses ja rahuliku loomuga. Tegemist on küll tõeliste villameriinodega, aga aretus toimub talu põhitoodangut esikohale seades - niisiis ilusad lihavormid ja hea kaaluiive. Liha järgi on tähtsuselt teisel kohal suguloomade müük ja heina tootmine ekspordiks (on olemas veel kuivemaid alasid kui Vahemere kallas ja araabia sheigid maksavad oma lemmikhobuste ninaesise eest heldelt), villast saadav tulu on paraku tagaplaanil. Kohalike jutu järgi pidavat Prantsusmaal villatöötlemisega tegelevad ettevõtted praktiliselt puuduma ja ka Lioneli paari tuhande lamba udupehme villa ostavad ära ja veavad minema hoopis sakslased. Arles`i meriinosid kasvatab Lionel seetõttu, et need on pika ajalooga vastupidav tõug, kes peab vastu mägede külmale tuulele ja kesisele ninaesisele ja suudab seejuures kasvatada kena lihakeha, imeilusast villast rääkimata.
Kogu seda juttu räägiti meile kahesaja aasta vanuses ümmargustest kividest laotud seinaga laudas ja karjamaal, millel ilma kanalite ja lüüside süsteemita oleks karjamaarohu asemel kiviklibu ja kuivanud okastaimed. Meie ümber olid kenad tiined uted (uttede poegimisaeg on lihatootmise huvides sätitud kahele korrale aastas), kellega käib kaasas taltsas "kohimees" - inimesega harjutatud oinas, kes toob karja vajadusel karjuse juurde. Väikeste sarvedega (aukartustäratavate keerdude kasvatamiseks ei jagu hormooni!) malbe olemisega kastraat kannab kaelas puust painutatud nikerdatud kellaiket, mille küljes rippuv igivana krapp on luust tilaga. Sugujäärade karja lähenemist saadab aga hoopis teistsugune hääl - hiiglaslike sarvede klobin kui külg külje kõrval tullakse, pead säästlikult madalal ja selja taga hellalt põrisemas omaniku dzhiip. Majapidamises oli vähemalt viis ajajakoera (borderkollid, austraalia lambakoer ja kohalik karjakoer), aga Lionel on väga osav ka autoga karja ajama. Osa karja on alles mägedest koju toomata ja koos nendega on suvistel karjamaadel ka mitu pürenee mäestikukoera - valvamas. Lisaks koormaeeslid. Neil viimastel on tööd küll ainult mägedes ronides, sest kojusõiduks saavad nemadki koha treileris - koju tuleb kari nimelt vägagi moodsal moel, viis rekkatäit, igas treileris lambad kolmel korrusel, paar tundi sõitu ja ollaksegi kodus. Pererahvas pajatas muidugi ka naaberkarjusest, kes siiani rändab oma ratsa- ja koormahobustega kodust mägedesse - ainult kuua aega minekut ja ollaksegi mägedes. Ja siis sügisel jälle kuu ja kodus nagu nipsti... Sellised asjad on võimalikud ühiskonnas, kus lambakarjuse töö on tänapäevalgi auväärne amet, mida õpitakse spetsiaalses ametikoolis ja peetakse kogu elu. Seal ei pane keegi pahaks, kui sa suure osa oma aastast oled karjaga teel ega küüruta näiteks kontoris arvuti taga. Lioneli karjused Emili ja Aurelio (Oll polnud meist ainus, kes tema eksootilist nime alguses veidi väänas) on näiteks kaks imetoredat noort inimest, üks lõpetanud kõrgkooli turismikorralduse alal ja teine geograafina. Suvel oma 18.sajandist pärit mägimajja kolides on neil eesli seljas raamatuvirn ja iPod. 500 hektari suuruse karjamaa serva naaberkarjusega kohtuma ei minda ka mitte karjusepasunaga huigates, ikka lepitakse enne mobiiliga kokku. Väga tore oli vaadata, kuidas kulmurõngaga Aurelio osavalt karjusekepiga lamba kinni püüdis ja kuidas ilus Emili laiade karjusepükste lehvides aedikusse kargas, et päramisi kokku korjata, seejuures ise ladusas inglise keeles seletades, kuidas ta talvel ühes teatrikompaniis avalike suhete juhina töötab. Imeliselt avar maailm. Kõigi nüansside kirjeldamiseks ei jagu mul täna õhtul enam aega ega jaksu ja hea ilukirjanduslik tava nõuabki erutavamate sündmuste eel väikest pingekruvimist :) Jätkan siis homme, või jätkab Ants, kui aega saab. Ja ehk kruvib ülejäänud reisiseltskond koju jõudes siia mõned pildid ka külge, meie pere fotokas vedeles kogu meie imelise reisi aja kurvalt kodus.

Liilia


Ma jätkan siitsamast natuke. Ma olen palju igasuguseid lambaid näinud, aga päris peenvilla meriino lammast ei olnud ma enne näinud. Merino de Arles võlus vist meid kõiki. Peenvilla lamba villast tehtuna olen ma vist isegi karupükse nõus kandma, kui neid peaks sellest villast valmistada saama. Minu arvates nad isegi lõhnasid hoopis teistmoodi kui lambad, kellega ma siiani olen kokku puutunud. Väga-väga eksootiline.
Ja muidugi oli tegemist väga korraliku karjaga - hästi peetud, hästi toidetud, hästi mõeldud. Kaasavaraks juba isalt ja vanaisalt antud teadmised-oskused. Põlvkondade jooksul kogutu ja oma tugev huvi ning arenemistöö ei jää märkamata. Kui suudetakse 1800-se põhikarja utega lambafarmi nii kenasti toimetada nagu oleks seal paarkümmend looma, siis jääb üle vaid imestada-kadestada-püüelda.
Tõesti pean ka mina mainima, et kohtasime selles farmis väga imetoredaid inimesi. Loodan, et koduMaavillased piltide saatel neist pajatavad. Oli ka väga kena seltskond meil autosse sattunud, kellega võiks vist igale poole reisida, mida rohkem mägesid, merd ja veini, seda parem ;)

Ants