Kõik Kodus (pea-aegu)

Nii - reis on sekskorraks läbi (lõppes juba eile öösel) ja tibakese on juba ka magatud. Praegust on pea veel meeldivaid mälestusi ja kirjusid mõtteid täis, ei saagi kõike korraga edasi anda (Ants ja Lill juba miskit visandasid), peab vist hakkama teema teemalt kõike lahti kirjutama - nii tekib eepos maavillase reisist ja kõigest heast ja õpetlikust mida sellest võtta võib.
Täna veel ei jaksa (magatud vaid mõni tund) ning fotokas kah kusagil külapeal pilla-palla, seega ei saa ka kenasid pilte näidata (hommseks katsume niikaugele saada, et saame jagada).
Peamisest:
Eks me prantsusmaale ikka nende va jäärade järgi läksime, kuni kohale jõudmiseni olime teadlikud vaid tõu nimest ja mõnda pilti kuskil näinud, hing oli ärev, et teab kas sobivadki. Ja SOBISID!!! Imavahvad loomad! Tore pererahvas pühendas meile pea pool päeva ja nii saime kiirelt näha kogu karja spektrit: toredast tõujäärakarjast sõbraliku oinani; vastsündinud tallest vana uteni. Ja neid loomi oli palju! Kõik ühtviisi kenad ja hästi hoitud, rammusad ja elujõulised.
Noh ja siis asusime enestele loomi valima, valisime kaks tugevat täiskasvanud jäära välja ja saime hea valiku eest kiita (homme näete ka pilte - ausõna!). Kaubad koos ja nii saimegi enestele jäärad, palusime lõbusatel karjustel need ka väärikate nimedega ristida (appi - nii keerulisi nimesid peavad paremad lingvistid kirjutama - häälduse õppimiseks pean tellima endale helifaili...).
Paraku viskas peenike saatus meile väikese (võibolla vaid mõne kirjatähe pikkuse) vembu... Hoolimata pikast ettevalmistusest ja põhjalikust bürokraatiast (kilojagu formulaare, lubasid, tõendeid, sertifikaate jne) oli ühel blanketil üks allkiri puudu (vist puudus ka paber ise), nii Eesti kui Prantsuse veterinaarametid ei olnud seda pisikest kribalat lihtsalt tähele pannud (ja võite arvata kui "tänulikud" me selle eest neile oleme)... Ja kui eesti bürokraatia on hirmus, siis sai selgeks, et Prantsuse oma on hirmsam veel... Kuldsete prillidega ametnik ütles, et ilma aselle väärt bumaagata me jäärasid ära ei vii - no ja kus sa siis pääsed. Ei toonudki.
No eks olnud meel must... Aga hea seltskond (erinevalt bürokraatidest paistavad lambakasvatajad ka seal kaugel maal väga toredad olevat) ja rüüpeke veini (koos juustukeraga) aitasid meil leida palju päästvaid lahendusi. Seekord tulime siiski tühja treileriga saksamaale, napsasime sealt mõned dorperi tõugu loomad peale (et ei oleks tühja tulemist) ning sõitsime koju tagasi. Siiski on meil oma meriinod prantsusmaal ootamas - nüüd asume veelgi usinamalt taas paberit määrima ja loodame, et nii kolme nädala jooksul saame oma jäärad ka kohale toodud. Hoiame selleks pidulikuks puhuks vast ka paar pudelit parimat veini alles. Ja Lionel lubas meile ka mõned ülivahvad alpi lambakellad lohutuseks kinkida - palju rõõmsam oodata (kuigi kingituse võiks ikkagi teha kuldprilliraamidega ametnikuhärra...)!
Seega oleme laiendanud haaret - maavillasel on nüüd oma kari ka Prantsusmaal!

Seniks vaatame pilte, kirume bürokraatiat, harjutame lamba nimesid ja määrime kohutavates kogustes paberit.

mats