See juhtub igal talvel... Esmalt tuleb lumi maha ja tunned väikest kripeldust - peletad selle endast eemale, mis siin rapsida, talve alul päev veel lühike ja ilm enamasti sombusem. Kui aga jõuab veebruar, siis hakkab matka teema tihemini jutuks tulema, noh et kuhu ja millal ja kellega - enamasti nii möödaminnes ja suusoojaks - aeg pole veel küps... Ja siis ühel päikselisel ja külmal talvepäeval see juhtub - MATK tuleb peale - ja siis enam pääsu ei ole... Nagu jooksuaeg koertel, ei avita siis enam miskit, lihtsalt peab minema ja kõik....
... varem tudengiaegu oli asi lihtsam, keegi paotas silmad hommikul ja hüüdis matk-matk - poole tunnipärast istusid juba rongis ja sõitsid kuhugi, kus veel ei olnud käinud. Seljakotid olid koguaeg pakitult voodijalutsis, et kui Matk peale tuleb, siis ei kuluks liialt aega...
Nüüd peab päevakese Matkast ikka näpistama, et leida koduhoidja ja loomadele ninaesine korraldada aga siis tuleb ikkagi MATK...
Matka eelõhtul (täna) on ärevus sees - tassid matkasuusad tuppa ja kohendad need, otsid üles kõik lõkketrossid ja seljakotid ja magamiskotid ja katelokid (eelmisest matkast pesemata ja hallitab jälle). Kruvid, nõelud pesed ja pingutad, et oleks ikka kõik korras ja parim. Samal ajal lased lendu ka hüüde matk-matk - see levib tihti nagu katk - teadurid, talunikud ja ametnikud võpatavad toolidel ja tormavad omi asju pakkima (osad paraku ikka alati ei saa kah - elu on paljusid igatpidi puntrasse köitnud... aga kuuled, et kuidas nad tahaksid kah...). Muhe on vaadata, et hommikul tekkinud sädemest on õhtuks paras mäsu kokku kasvanud.
Aga homme sellel ajal oleme ehk juba lumes kusagil kuuseall, puder kõhus ja virmalised taevas. Suusad, kepid, varustus ja miskine auk lumes, kus saab öö veeta... Ja kui hästi läheb siis saab ka magada (aga mõnikord on ikka nii külm, et viis tundi vappekülma on parim mis ööst saab..). Ja hommikul käre külm, päikesetõus, külmunud söök lõkkele, jäätunud saapad taas jalga, auklikuks põlenud käpikud kätte ja teele. Pikk päev täis metsasid, künkaid ja päikesepaistet - hea, et eestis/lätis on veel selliseid kohtasid, kus võid kolm päeva ringi kolada, ilma teiste inimestega kohtumata.
Eks selles matkakihus on ka kaugemate matkade ootamise valu. Kui kohendad oma köögis suuski, siis naudid seda tunnet, mis on sama tööd teha kusagi Moskvast kaugete mägede poole loksuvas rongis platskaartvaguni vahekäigus. Ka kogu peent matkavidinate komplekti ei pruugi Eesti talimatkal vaja minna aga neid on vaja kaasas kanda, et "tunne oleks ikka õige".
Aga küllap sirguvad lapsed natike ja saab taas ka kaugematesse mägedesse minna ning õnneks on Eesti- ja Lätimaal veel küllalt läbikolamata nurkasid, mida senini nautida. Lisaks on viimased talved "seda õiget" talimatka tunnet igati soosinud. Ennustatakse ju praegust ka suuremat virmaliste esinemise tõenäosust (päikesel olla suurem pauk käinud) nagu olekski kaugemal, teiselpool polaarjoont kohe.
Ja kui see matk tehtud, siis on kuni kevadise suurveeni rahulik...
mats
pakkimas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar