Maavillane Norras


Me olime suve algul juba üsna veendunud, et Ants ei taha oma steriilsest Norramaa lahangusaalist vabatahtlikult karmi reaalsusse tagasi tulla. Ja vaevalt ta tööõhinas üldse märkab, et puud lahanguruumi akna taga lehte läinud ja siloaeg käes. Sestap pakkisime oma lapsed ja seljakotid ja läksime talle Stavangeri järele. Täpsemalt Sandesundi, kus lambakarjamaade ja põldude vahel on veterinaarinstituut väikemäletsejate tarvis.
Antsu saime kätte, nägime palju norra lambaid ja ronisime nii kõrgele kaljude otsa, kui laste jalad vähegi jaksasid (aga meist kõrgema kalju otsas oli alati veel mõni lammas või kits). Ja vahtisime rohelisi fjorde ülevalt ja ronisime lausa jalgupidi ookeani ka.
Suurem osa Norramaa lammastest on nende oma valge lammas, aretatud norra spaelsau ja leicesteri baasil. Hiljem on lisatud chevioti ja oxford-dawni verd, parandatud lihaomadusi tekseliga ja villa skandinaavia villalambatõugudega. Nii on saadud suur ilusa villaga vastupidav lammas, kes ka suurepäraselt ronib ja kivide vahelt kõhu rohuliblesid täis korjab (teisel pildil on üleval vasakus nurgas näha lammas, kes vaatab alla Õie poole, ilmselt imetleb Eestimaa lammaste villast nõeltehnikas kootud mütsi, mille Oll tegi ja mida ookeani ääres ka hädasti vaja läks).
Muidugi oli karjamaadel veel küllalt ka vanemat tõugu norra lammast, lauguga, "sokkidega" ja tumedavillalist spaelsaud. Ja kitsi ja fjordi hobuseid ja kive ja kive ja kive. Koju jõudes vaatasime oma lopsaka rohuga, kivideta ja mitte lausa püstloodis karjamaid hoopis teise pilguga.
Suur tänu Kadrile ja Lilianile, kes meie koduseid pudulojuseid talitasid!

Liilia